KASVATAJA, OMANIK JA GENEETIKA 
(ehk miks kõike ei saa “ära kasvatada” ja miks keegi meist ei tööta üksi)

Kui räägime kutsika iseloomu kujunemisest, jõuame varem või hiljem küsimuseni:
Kui palju on geenides ja kui palju kasvatuses?

Lühike vastus: jah. 

 Geneetika ei ole vabandus – see on lähtepunkt
Kutsikas ei tule tühja lehena.
Temaga tuleb kaasa:

• närvikava
  
• stressitaluvuse piir
  
• reaktsioonikiirus
  
• teatud iseloomujooned
  

Need ei teki esimesel jalutuskäigul ega ka kolmandal koolitusel.
Need tulevad vanematelt.

 Corgi ei ole “üks suur formaat”
On pehmemaid, on enesekindlamaid, on tundlikumaid, on väga kiire reageerimisega.
Hea geneetika ei tähenda “lihtsat koera”, vaid tasakaalukat "aluspinnast", millega on võimalik töötada.

 Kasvataja roll: algus, mida ei saa tagasi keerata
Kasvataja:

• valib vanemad
  
• näeb, millised nad päriselt on
  
• loob kutsika esimesed kogemused
  
• mõjutab närvikava kujunemist kõige tundlikumal ajal
  

See ei ole “pisiasi enne loovutamist”.
See on iseloomu vundament.

Samas ärme unusta, et igal kutsikal on pesakonnas erinev iseloom, kuigi vanemad ja kasvatajapoolne kasvatus üks ja see sama. Siinkohal väga oluline, et pesakonnast iga kutsikas saaks just sellesse õigesse koju ehk iseloomudelt võimalikult hästi sobiksid kutsikas ja tulevane pere.

 Kutsikaomaniku roll: igapäevane reaalsus
Kui kutsikas koju jõuab, algab pikk maraton:

• rutiin
  
• piirid
  
• rahulik juhendamine
  
• pauside lubamine
  

Omanik ei loo närvikava, aga ta õpetab kutsikat sellega elama.

Mida ei saa teha?

• Geneetikat ei saa välja treenida
  
• Vanemate mõju ei saa nullida
  
• Närvikava piire ei saa ignoreerida
  

Aga saab:
 toetada
 tasakaalustada
 aidata kutsikal areneda parimaks versiooniks iseendast

Parim tulemus sünnib koostöös
Hea kasvataja + teadlik omanik = rahulikum koer ja rõõmsam elu.
Ja corgi, kes ei pea kogu aeg maailma parandama.