Oleme teile rääkinud corgide tervisest. Oleme rääkinud corgide iseloomust. Räägime nüüd ka karvkattest, värvustest.
Eesti tõustandardi järgi CARDIGANIDEL –
Karv: Lühike või keskmise pikkusega, karmi tekstuuriga karv. Ilmastikukindel, hea aluskarvaga. Eelistatult sirge.
NB! Oluline on aga jälgida karva struktuuri – see peab olema selline, et koer suudaks karjas tööd teha ilma et saaks külmetushaiguse märja karva tõttu. Veaks loetakse pikakarvalist ehk fluffy’t. Kasvatajana näeb selle ära juba kutsikakastis ja tänapäeval on DNA teste selle staatuse määramiseks koertel.
Värvus: Lubatud värvused on blue merle, brindle, punane, soobel, tricolor brindle märgistega ja tricolor punaste märgistega. Kõik eelpoolmainitu koos või ilma tüüpiliste valgete märgistega peas, kaelal, rinnakul, “underpants”, jalgadel ja käppadel, sabaotsas. Valge ei tohiks domineerida kehal ega peas, kus see ei tohiks kunagi ümbritseda silma. Nina ja silmalaud peavad olema mustad. Maksavärvi ja “dilute” värvid on äärmiselt ebasoovitavad.
NB! Cardigani standardisse toodi lubatud värvused alles viimase standardimuudatusega. Varasemalt olid kõik värvid lubatud kuniks nina on musta värvi. Kuigi ei ole toodud standardis diskvalifitseerivate vigade all värvust, võimaldab seda FCI eeskirjad (välistavad ka aretuses kasutamise).
Eesti tõustandardi järgi PEMBROKEDEL –
Karv: Keskmise pikkusega sirge karv. Tiheda aluskarvaga. Karv ei ole pehme, laineline ega traatjas.
NB! Oluline on aga jälgida karva struktuuri – see peab olema selline, et koer suudaks karjas tööd teha ilma et saaks külmetushaiguse märja karva tõttu. Veaks loetakse pikakarvalist ehk fluffy’t. Kasvatajana näeb selle ära juba kutsikakastis ja tänapäeval on DNA teste selle staatuse määramiseks koertel.
Värvus: Ühevärviline punane, soobel, kollakaspruun (fawn), must piirdega (black and tan), valgete märgistega jalgadel, rinnal ja kaelal või ilma. Pisut valget näol ja koonul on lubatud.
NB! Pembrokel on valgeid märgiseid ülemäära siis näiteks: kõrvade tagused valged, näos olev valge on üle silmajoone; kehal on valgeid märgiseid. Tavapärased on valged märgised koonul, koljul õrna triibuna, kaelal, rinnakul, jalgadel ning saba otsas kui tegu on pikasabalise koeraga.
Pembrokedel on siis värvivalik veidi tagasihoidlikum, cardiganidel aga lausa kunstniku palett — triibud, toonid, varjundid ja vahel ka väike „oota nüüd, mis värv see täpselt on?” moment.
Alustame täiesti tõustandardit järgides — räägime esmalt värvidest, mis esinevad mõlemas tõus. Uurime igat värvi natuke lähemalt, mida standard ütleb, milliseid nüansse leidub.
Eriti põnev on teema ilmselt võimalikele tulevastele corgiomanikele.
Eesti tõustandardi järgi CARDIGANIDEL –
Karv: Lühike või keskmise pikkusega, karmi tekstuuriga karv. Ilmastikukindel, hea aluskarvaga. Eelistatult sirge.
NB! Oluline on aga jälgida karva struktuuri – see peab olema selline, et koer suudaks karjas tööd teha ilma et saaks külmetushaiguse märja karva tõttu. Veaks loetakse pikakarvalist ehk fluffy’t. Kasvatajana näeb selle ära juba kutsikakastis ja tänapäeval on DNA teste selle staatuse määramiseks koertel.
Värvus: Lubatud värvused on blue merle, brindle, punane, soobel, tricolor brindle märgistega ja tricolor punaste märgistega. Kõik eelpoolmainitu koos või ilma tüüpiliste valgete märgistega peas, kaelal, rinnakul, “underpants”, jalgadel ja käppadel, sabaotsas. Valge ei tohiks domineerida kehal ega peas, kus see ei tohiks kunagi ümbritseda silma. Nina ja silmalaud peavad olema mustad. Maksavärvi ja “dilute” värvid on äärmiselt ebasoovitavad.
NB! Cardigani standardisse toodi lubatud värvused alles viimase standardimuudatusega. Varasemalt olid kõik värvid lubatud kuniks nina on musta värvi. Kuigi ei ole toodud standardis diskvalifitseerivate vigade all värvust, võimaldab seda FCI eeskirjad (välistavad ka aretuses kasutamise).
Eesti tõustandardi järgi PEMBROKEDEL –
Karv: Keskmise pikkusega sirge karv. Tiheda aluskarvaga. Karv ei ole pehme, laineline ega traatjas.
NB! Oluline on aga jälgida karva struktuuri – see peab olema selline, et koer suudaks karjas tööd teha ilma et saaks külmetushaiguse märja karva tõttu. Veaks loetakse pikakarvalist ehk fluffy’t. Kasvatajana näeb selle ära juba kutsikakastis ja tänapäeval on DNA teste selle staatuse määramiseks koertel.
Värvus: Ühevärviline punane, soobel, kollakaspruun (fawn), must piirdega (black and tan), valgete märgistega jalgadel, rinnal ja kaelal või ilma. Pisut valget näol ja koonul on lubatud.
NB! Pembrokel on valgeid märgiseid ülemäära siis näiteks: kõrvade tagused valged, näos olev valge on üle silmajoone; kehal on valgeid märgiseid. Tavapärased on valged märgised koonul, koljul õrna triibuna, kaelal, rinnakul, jalgadel ning saba otsas kui tegu on pikasabalise koeraga.
Pembrokedel on siis värvivalik veidi tagasihoidlikum, cardiganidel aga lausa kunstniku palett — triibud, toonid, varjundid ja vahel ka väike „oota nüüd, mis värv see täpselt on?” moment.
Alustame täiesti tõustandardit järgides — räägime esmalt värvidest, mis esinevad mõlemas tõus. Uurime igat värvi natuke lähemalt, mida standard ütleb, milliseid nüansse leidub.
Eriti põnev on teema ilmselt võimalikele tulevastele corgiomanikele.
🔹
🔹
🔹